Eesti Planeerijate Ühing on olnud ruumilise planeerimise eest vastutavate ministeeriumide pikaajaline koostööpartner. Tulenevalt eelnevast tervitab ühing uut ministrit ja esitab omapoolsed ootused lähiaja vajalikeks tegevusteks ruumilise planeerimise arendamisel.
 
1. Riigi- ja haldusreform
1.1 Maavalitsuste reformimisel peab ruumiline planeerimine ja regionaalse arengu kavandamine jääma ühte institutsiooni
– tegevused, mis toimuvad maakonna tasandil peaks tulevikus liikuma regiooni tasandile. Kaaluda tuleb ka funktsioonide, mis on praegu erinevate ministeeriumide haldusalas ja mille ametid on esindatud regionaalsel tasandil, lisamist (näiteks pääste-, keskkonna-, maanteeamet). Regionaalne ehk horisontaalne tasand on äärmiselt vajalik, kuna see tagab kvaliteetsema ruumiarengu, sidudes ja tasakaalustades riigi ja omavalitsuste huve piirkonnas. Erinevate valdkondade integreerimine ja koostöö arendamine regiooni tasandil tagab regionaalse arengu, teenuste kättesaadavuse ja kõrgharidusega töökohtade säilimise regioonis. Ühingu hinnangul peab regioonis kindlasti jätkuma riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajate koostoimes arengu kavandamine ja ruumiline planeerimine, samuti kohaliku tasandi planeeringute järelevalve. 
 
1.2. Eesti Planeerijate Ühing toetab haldusreformiga jätkamist. Kui kohalike omavalitsuste elanikkonna kriteeriumiks on orienteeruvalt viis tuhat elanikku, peaks sellega kaasnema ka nõue omavalitsusele planeerimisspetsialisti ametikoha tagamiseks, et tagada ruumiline areng, kvaliteetne elu- ja ehitatud keskkond.
 
1.3. Korrigeerimist vajab haldusreformiseaduse § 29 sätestatud uute üldplaneeringute koostamise tähtaeg. Haldusreformiseaduse § 29 on sätestatud, et haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusena moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu kolme aasta jooksul moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates. Ühingu hinnangul on   tähtaeg ebareaalne ning mittepiisavalt põhjendatud. Planeerimisseaduse § 139 lõikes 2 on seatud kolmeaastane kehtestamise nõue detailplaneeringutele kuid üld- ja detailplaneeringute protsess ei ole võrreldav territooriumi ega ülesannete käsitluses. Kogu omavalitsuse ruumilist arengut suunava strateegilise planeeringudokumendi koostamine kordades suuremate territooriumite puhul vajab süvenemist ja põhjalikku kaalutlemist. Seaduse korrigeerimisel on ühingu hinnangul võimalikud järgmised variandid:
- seada üldplaneeringu kehtestamise nõue 5 aasta jooksul kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates või
- seada üldplaneeringu algatamise nõue 3 aasta jooksul kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates.
 
2. Ruumiliste otsuste langetamine läbi üksikaktide
Riigi poolt tuleb edaspidi vältida maakasutust ja ehitusõigust reguleerivate kuid nende mõju ruumis mittearvestavate õigusaktide, sh üksikaktide väljatöötamist. Praeguseks kehtestatud õigusaktides on antud – seoses riigikaitsega ja maardlate majandamisega – vastavalt kaitseministeeriumile ja maa-ametile sisuliselt vetoõigus planeeringute üle. See mõjutab nii koostatavaid kui ka kehtivaid planeeringuid, mistõttu on varemkehtestatud planeeringute elluviimine oluliselt piiratud või osutub täiesti võimatuks. Kahjuks on see tendents järjest süvenev. Näiteks kui varasemalt on väärtuslikke põllumajandusmaid määratud planeeringutega siis hetkel menetluses olev väärtuslike põllumajandusmaade määramisega seonduv seadus tähendab järjekordseid piiranguid maaomanikele läbi õigusaktide, ilma avaliku planeerimisprotsessi läbi viimata  ja huvigruppe kaasamata. 
Ühing on seisukohal, et kohapõhised ruumilisi otsuseid tuleb teha läbi planeeringute, valides selleks sobivaima planeeringutasandi. 
 
3. Planeerimisseaduse muutmine  
2015. aasta 1. juulil kehtima hakanud planeerimisseaduse ajal on ilmnenud arvukalt puudujääke, paljudele neist juhtisid planeerimiseksperdid tähelepanu juba seaduse eelnõu menetlemise käigus. Hetkel kehtiv planeerimisseadus on orienteeritud eelkõige planeeringute menetlemisele, planeeringute sisu ja ülesanded on jäänud teisejärguliseks. Vajalik on uuesti avada arutelu planeeringute ülesannete, planeerimistasandite ja planeeringute eesmärgi osas. Neid kahte viimast mõjutab ka läbiviidav riigireform ja sellest tulenevalt vajab ülevaatamist regionaalsel tasandil koostatav planeering. Arutelude raames on planeeringu ülesannete juures vaja lahendada ka mh kaitsealade käsitlus – uue seadusega on kaitsealade menetlemine ja planeeringute menetlemine üksteisest eraldiseisvad vaatamata sellele, et kaitsealade moodustamine mõjutab oluliselt planeerimist ja ehitustegevust.
Eesti Planeerijate Ühing on jätkuvalt seisukohal, et seaduses tuleks selgelt välja tuua alad ja juhud, kus ehitustegevusele ja maakasutuse muutmisele peab kohustuslikult eelnema detailplaneeringu koostamine. 
Peame vajalikuks, et planeerimisseaduse muutmine toimuks lähimas tulevikus ja valdkonna eest vastutava ministeeriumi eestvedamisel. Seaduse muutmine ja koostamine ei tohi olla pelgalt teoreetiline vaid peab baseeruma praktilisel vajadusel ning kogemusel, sealhulgas läbi  pilootprojektide saadud kogemuste.   
 
4. Ruumilise planeerimise alase kompetentsi tagamine
Ehitatud keskkonnaga tegelevaid spetsialiste koondavad erialaliidud on teinud ettepaneku luua institutsioon või nõukoda, et tagada ehitatud elukeskkonna kvaliteet. Ühing on samuti huvitatud ruumilise planeerimise alase kompetentsi parendamisest kuid ei ole veendunud, et selleks on vaja luua eraldiseisvat institutsiooni. 
Planeerimisseaduse § 4 lõike 3 kohaselt on võimalik moodustada kuni kahekümnest liikmest koosnev nõukoda, mis nõustab planeerimisalase tegevuse korraldajaid ja töötab välja juhendeid tasakaalustatud ning ühiskonnaliikmete pikaajalisi vajadusi ja huve arvestava ruumilise arengu saavutamiseks. Seni ei ole seda regulatsiooni kasutatud. 
Ühing on seisukohal, et enne nõukoja või institutsiooni loomist on vajalik tuvastada probleem, analüüsida ruumilise planeerimise ja arhitektuurialase kompetentsi kandvaid olemasolevaid institutsioone ja nende koostöövõimekust. Alles seejärel on võimalik hinnata vajadust täiendavate struktuuride loomiseks.
Nagu juba eelnevalt öeldud on ülesandepüstituse lahendamiseks mitmeid võimalusi:
- moodustada planeerimisseaduse § 4 lõike 3 kohane nõukoda;
- tugevdada ruumilise planeerimise ja arhitektuurse kompetentsi regioonides. Ruumilise planeerimise ja arhitektuurialaste tegevuste ja järelevalve koondamine pealinna ei võimalda arvestada piirkondlike eripäradega ja ei taga kohatundel põhineva kvaliteetse elukeskkonna säilimist ja arengut.  
 
Ühing on alati valmis osalema kõikide eelnevalt nimetatud ning üldisemate teemade aruteludel ruumilise planeerimise ja ehitatud keskkonna arendamisel. 
 
Eesti Planeerijate Ühing on olnud ruumilise planeerimise eest vastutavate ministeeriumide pikaajaline koostööpartner. Tulenevalt eelnevast tervitame Teid uues ministriametis ja esitame omapoolsed ootused lähiaja vajalikeks tegevusteks ruumilise planeerimise arendamisel.
 
1. Riigi- ja haldusreform
1.1 Maavalitsuste reformimisel peab ruumiline planeerimine ja regionaalse arengu kavandamine jääma ühte institutsiooni – tegevused, mis toimuvad maakonna tasandil peaks tulevikus liikuma regiooni tasandile. Kaaluda tuleb ka funktsioonide, mis on praegu erinevate ministeeriumide haldusalas ja mille ametid on esindatud regionaalsel tasandil, lisamist (näiteks pääste-, keskkonna-, maanteeamet). Regionaalne ehk horisontaalne tasand on äärmiselt vajalik, kuna see tagab kvaliteetsema ruumiarengu, sidudes ja tasakaalustades riigi ja omavalitsuste huve piirkonnas. Erinevate valdkondade integreerimine ja koostöö arendamine regiooni tasandil tagab regionaalse arengu, teenuste kättesaadavuse ja kõrgharidusega töökohtade säilimise regioonis. Ühingu hinnangul peab regioonis kindlasti jätkuma riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajate koostoimes arengu kavandamine ja ruumiline planeerimine, samuti kohaliku tasandi planeeringute järelevalve. 
 
1.2. Eesti Planeerijate Ühing toetab haldusreformiga jätkamist. Kui kohalike omavalitsuste elanikkonna kriteeriumiks on orienteeruvalt viis tuhat elanikku, peaks sellega kaasnema ka nõue omavalitsusele planeerimisspetsialisti ametikoha tagamiseks, et tagada ruumiline areng, kvaliteetne elu- ja ehitatud keskkond.
 
1.3. Korrigeerimist vajab haldusreformiseaduse § 29 sätestatud uute üldplaneeringute koostamise tähtaeg. Haldusreformiseaduse § 29 on sätestatud, et haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusena moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringu kolme aasta jooksul moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates. Ühingu hinnangul on   tähtaeg ebareaalne ning mittepiisavalt põhjendatud. Planeerimisseaduse § 139 lõikes 2 on seatud kolmeaastane kehtestamise nõue detailplaneeringutele kuid üld- ja detailplaneeringute protsess ei ole võrreldav territooriumi ega ülesannete käsitluses. Kogu omavalitsuse ruumilist arengut suunava strateegilise planeeringudokumendi koostamine kordades suuremate territooriumite puhul vajab süvenemist ja põhjalikku kaalutlemist. Seaduse korrigeerimisel on ühingu hinnangul võimalikud järgmised variandid:
- seada üldplaneeringu kehtestamise nõue 5 aasta jooksul kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates või
- seada üldplaneeringu algatamise nõue 3 aasta jooksul kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast arvates.
 
2. Ruumiliste otsuste langetamine läbi üksikaktide
Riigi poolt tuleb edaspidi vältida maakasutust ja ehitusõigust reguleerivate kuid nende mõju ruumis mittearvestavate õigusaktide, sh üksikaktide väljatöötamist. Praeguseks kehtestatud õigusaktides on antud – seoses riigikaitsega ja maardlate majandamisega – vastavalt kaitseministeeriumile ja maa-ametile sisuliselt vetoõigus planeeringute üle. See mõjutab nii koostatavaid kui ka kehtivaid planeeringuid, mistõttu on varemkehtestatud planeeringute elluviimine oluliselt piiratud või osutub täiesti võimatuks. Kahjuks on see tendents järjest süvenev. Näiteks kui varasemalt on väärtuslikke põllumajandusmaid määratud planeeringutega siis hetkel menetluses olev väärtuslike põllumajandusmaade määramisega seonduv seadus tähendab järjekordseid piiranguid maaomanikele läbi õigusaktide, ilma avaliku planeerimisprotsessi läbi viimata  ja huvigruppe kaasamata. 
Ühing on seisukohal, et kohapõhised ruumilisi otsuseid tuleb teha läbi planeeringute, valides selleks sobivaima planeeringutasandi. 
 
3. Planeerimisseaduse muutmine  
2015. aasta 1. juulil kehtima hakanud planeerimisseaduse ajal on ilmnenud arvukalt puudujääke, paljudele neist juhtisid planeerimiseksperdid tähelepanu juba seaduse eelnõu menetlemise käigus. Hetkel kehtiv planeerimisseadus on orienteeritud eelkõige planeeringute menetlemisele, planeeringute sisu ja ülesanded on jäänud teisejärguliseks. Vajalik on uuesti avada arutelu planeeringute ülesannete, planeerimistasandite ja planeeringute eesmärgi osas. Neid kahte viimast mõjutab ka läbiviidav riigireform ja sellest tulenevalt vajab ülevaatamist regionaalsel tasandil koostatav planeering. Arutelude raames on planeeringu ülesannete juures vaja lahendada ka mh kaitsealade käsitlus – uue seadusega on kaitsealade menetlemine ja planeeringute menetlemine üksteisest eraldiseisvad vaatamata sellele, et kaitsealade moodustamine mõjutab oluliselt planeerimist ja ehitustegevust.
Eesti Planeerijate Ühing on jätkuvalt seisukohal, et seaduses tuleks selgelt välja tuua alad ja juhud, kus ehitustegevusele ja maakasutuse muutmisele peab kohustuslikult eelnema detailplaneeringu koostamine. 
Peame vajalikuks, et planeerimisseaduse muutmine toimuks lähimas tulevikus ja valdkonna eest vastutava ministeeriumi eestvedamisel. Seaduse muutmine ja koostamine ei tohi olla pelgalt teoreetiline vaid peab baseeruma praktilisel vajadusel ning kogemusel, sealhulgas läbi  pilootprojektide saadud kogemuste.   
 
4. Ruumilise planeerimise alase kompetentsi tagamine
Ehitatud keskkonnaga tegelevaid spetsialiste koondavad erialaliidud on teinud ettepaneku luua institutsioon või nõukoda, et tagada ehitatud elukeskkonna kvaliteet. Ühing on samuti huvitatud ruumilise planeerimise alase kompetentsi parendamisest kuid ei ole veendunud, et selleks on vaja luua eraldiseisvat institutsiooni. 
Planeerimisseaduse § 4 lõike 3 kohaselt on võimalik moodustada kuni kahekümnest liikmest koosnev nõukoda, mis nõustab planeerimisalase tegevuse korraldajaid ja töötab välja juhendeid tasakaalustatud ning ühiskonnaliikmete pikaajalisi vajadusi ja huve arvestava ruumilise arengu saavutamiseks. Seni ei ole seda regulatsiooni kasutatud. 
Ühing on seisukohal, et enne nõukoja või institutsiooni loomist on vajalik tuvastada probleem, analüüsida ruumilise planeerimise ja arhitektuurialase kompetentsi kandvaid olemasolevaid institutsioone ja nende koostöövõimekust. Alles seejärel on võimalik hinnata vajadust täiendavate struktuuride loomiseks.
Nagu juba eelnevalt öeldud on ülesandepüstituse lahendamiseks mitmeid võimalusi:
- moodustada planeerimisseaduse § 4 lõike 3 kohane nõukoda;
- tugevdada ruumilise planeerimise ja arhitektuurse kompetentsi regioonides. Ruumilise planeerimise ja arhitektuurialaste tegevuste ja järelevalve koondamine pealinna ei võimalda arvestada piirkondlike eripäradega ja ei taga kohatundel põhineva kvaliteetse elukeskkonna säilimist ja arengut.  
 
Ühing on alati valmis osalema kõikide eelnevalt nimetatud ning üldisemate teemade aruteludel ruumilise planeerimise ja ehitatud keskkonna arendamisel. 
 

Uudised

Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamat

Keskkonnaministeeriumi tellimusel on valminud kolm elektroonilist käsiraamatut:
- Keskkonnamõju hindamise käsiraamat, T. Põder (http://www.envir.ee/sites/default/files/poder_kmh_kasiraamat.pdf);  
- Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamat, K. Peterson, R. Kutsar, P. Metspalu, S. Vahtrus, ja H. Kalle (http://www.envir.ee/sites/default/files/ksh_kasiraamat.pdf);
- Keskkonnariski hindamine. Hindamiskäik ja ühildamine keskkonnamõju hindamisega, T. Põder (http://www.envir.ee/sites/default/files/krh_kasiraamat_loplik.pdf)  

Kutse andmise korra muutmine

Tulenevalt ruumilise keskkonna planeerija kutsestandardi muutmisest, on muudetud ka kutse andmise korda.

Seminar: miljööväärtus planeeringutes uue planeerimisseaduse valguses

Seminari eesmärk on uue planeerimisseaduse valguses selgitada, mida tähendab miljööväärtuslik (ehk keskkonnaväärtuslik) ala. Kas tegemist on paralleelmõistetega, kuidas eristuvad miljööväärtuslik ala ja väärtuslik maastik? Kuidas eristuvad miljööväärtused hajaasustuses ning linnas? Kas ja kuidas mõjutab Euroopa maastikukonventsiooniga liitumine Eestit? Mil viisil mõjutab väärtuslike põllumajandusmaade määratlemine omavalitsuste arendustegevust?

Eestisse tuleb esinema Brüsseli piirkonna peaarhitekt Kristiaan Borret

Jaanuari lõpus külastab Tallinna Brüsseli piirkonna peaarhitekt Kristiaan Borret, kes 25. jaanuaril kell 16.00 peab Kultuurikatlas loengu, et tutvustada Brüsseli linnaehituses aktuaalseid teemasid, Productive City kontseptsiooni ja piirkondliku peaarhitekti ametiposti eripära.
Borret’ visiit aitab ette valmistada Eesti ja Belgia arhitektide ühisprojekti, mille tulemuseks on 2017. aasta talvel Brüsselis EV100 ja EL eesistumise välisprogrammi raames avatav näitus. 

Ühingu tervitus uuele riigihalduse ministrile

Eesti Planeerijate Ühing on olnud ruumilise planeerimise eest vastutavate ministeeriumide pikaajaline koostööpartner. Tulenevalt eelnevast tervitab ühing uut ministrit ja esitab omapoolsed ootused lähiaja vajalikeks tegevusteks ruumilise planeerimise arendamisel.
 
1. Riigi- ja haldusreform
1.1 Maavalitsuste reformimisel peab ruumiline planeerimine ja regionaalse arengu kavandamine jääma ühte institutsiooni